Kui laps õpib mobiiliga sõnumit saatma...

...võib tekkida igasuguseid jamasid. Johanna sai omale mobiiltelefoni 1.septembriks. Kuidas meie küll omal ajal ilma hakkama saime??? Ei saanud helistada emale et kõht valutab, et pinal on kadunud, et ujumise asjad on koju jäänud, ei saanud küsida kas keegi külla tohib tulla, ei saanud öelda et kanna mulle raha arvele või mida järgmine päev koolis vaja ja mis veel muretsemata ... Vähe sellest meil polnud koduski telefoni. Aga hakkama saime. Arvutitest, internetist ja pangakaartidest ei hakka rääkimagi ... Tegelikult tahtsin rääkida sõnumi saatmisest. Ma ei teadnud et Johanna sõnumit üldse saatagi oskab kuni ühel õhtul helistas mulle Johanna sõbranna ema ja palus kontrollida lapse telefoni et Johanna oli tema lapsele öelnud ühe teenussõnumi numbri ja kust Johanna üldse selliseid numbreid võtab !!!!! Mina loomulikult kohe kaitsema, Johanna küll kuskilt selliseid numbreid ei tea. Hakkasime siis kontrollima ja mis välja tuleb: telekas selline reklaam - kas teie kodus kummitab, telli endale kummitusandur, saada sõnum TONT numbrile ... Johanna oli üksi kodus ja saatis sõnumi. Siis saatis veel ühe sõnumi millega tellis endale mängu ja ühtlasi aktiveeris teenuse millega läheb tema telefoni arvelt maha iga kuu 50,-. Sõnumeid oli ta sel kuul veel saatnud sõbrannadele hulgim ja oligi mõne päevaga kuulimiit 100,- krooni täis. Tiit nägi hulga vaeva et seda teenust lõpetada. Kusjuures nende netilehel on märge et alaealistel teenuse kasutamine keelatud ja peab ka olema telefoniomaniku luba. Johannal polnud kumbagi ja ikkagi oli tal teenuse kasutamine täiesti võimalik. Selgub et seda mitte keegi ei kontrolli... Kuna Johanna algeline mobiiltelefon MMS sõnumeid vastu ei võta ei saanudki me teada kas meil kummitab või mitte :)

Kas kassid armastavad vett?

Meie oma küll. Meie kass ei lase mööda ühtegi juhust vanni ronimata kui vannis vett on, või kraanikaussi veejoa alla hüppamata kui keegi hambaid peseb.

Teatrisse!

Tiinuga messengeris suheldes (mida me teeme tihti, sest tööd on vähe) tegi ta ettepaneku minna Nukuteatrisse Venno Loosaare lastealulude plaadi "Minul on" esitluskontserdile. Mehed jätsime koju :) Kontsert oli väga vahva teada-tuntud lauljatega: Ivo Linna, Koit Toome, Birgit Õigemeel, Villu Tamme, Karl Madis, Lenna Kuurmaa, Jaagup Kreem jt, Vahepaladeks esitasid pisikesed poisid-tüdrukud luuletusi, nukuteatri näitlejad mängisid majahaldjaid ja iga laps leidis oma tooli alt pulgakommi. Kaasa sai ka siis see plaat ostetud.

Peale kontserti käisime Maiasmoka kohvikus :) Nostalgia missugune.

Kuna vanalinna just tihti ei satu, vaatasime ringi ka Raekojaplatsil

Ja Laura sai ka Triinu õhutusel endale Birgit Õigemeele autogrammi.

Kõrvaaugud

Osadel lastel on juba imikust peast kõrvaaugud. Paljudel Laura sõbrannadel on ka juba ammu. Laura oligi mures et ega tema ju ei pea kõrvaauke tegema. Ei pea kui ei taha. Nüüd on tal seedimiseks olnud aega mitu aastat ja ilmselt ta oli valmis ja küsis ise kõrvaauke. Pakkusin välja et kingin talle kõrvaaugud sünnipäevaks. Sünnipäevahommikul kirjutasin talle kaardi et tal on aeg kõrvaaukude tegemiseks kinni pandud siis ja seal. Läksime siis kokkulepitud ajal kolmekesi - Johanna ei saanud ju maha jääda ja Laura on veel nii noor et tal peab olema vanema luba. Tabasalus on uus ilusalong ja seal on väga tore noor kosmeetik kes siis pani Laura suurde lumivalgesse tooli istuma. Laura värises kui haavaleht. Sättis siis Laura valitud kõrvarõngad aparaati, tegi vildikaga õigesse kohta täpid. Mina pidin kinnitama et kõik on ok ja võttis Laura kõrvalesta aparaadi vahele ja hakkab pigistama ... ei midagi, proovib veel, ikka ei midagi. Tuli välja et kõrvaaugu aparaati ei töödanudki. Panime siis uue aja ja tulime sama targalt tagasi :) Nende lillade täppidega kõrvalestal käis Laura vist ringi niikaua kui oli aeg minna uuesti ilusalongi. Uuesti suur valge tool, kõrvarõngad aparaati, Laura väriseb, pigistab mul kõvasti kätt ja plaksti ongi üks rõngas kõrvas, uuesti pigistab kätt, väriseb millegipärast veel rohkem ja teine rõngas kõrvas. Maksame 250,- krooni ja tagasiteel Laura särab nagu oleks lotoga võitnud :)
Laura peab täpset arvestust ja laupäeval sai kõrvarõngaste panekust juba kuu aega. Ilmselt ta ootab pikisilmi millal saab need rõngad ära võtta ja teisi kandma hakata - mida tal muidugi ei ole. Võibolla päkapikud loevad seda ...

Mardisandid

Meil käisid ka Mardisandid :) Kõik olid kahtlaselt tuttavat nägu, eriti kaks. Aga ilmselt käisid eelmisel aastal samad Mardisandid, seetõttu nad nii tuttavad tundusidki.
Kava oli väga huvitav, nad laulsid, tantsisd ja esitasid mõistatusi.

Omal ajal sai ka ikka Marti ja Katri jooksmas käidud. Tore on neid aegu meenutada. Pragu on Mardisantidel kindlasti raskem, sest trepikodade uksed on lukus ja see komme pole ka enam nii populaarne. Vanasti valmistuti Mardipäevaks ikka rohkem. Mäletan kuidas me trepikojas pärast oma üüratut noosi jagasime :)

Isadepäev

Mardilaupäeval oli koolis isadepäeva kontsert. Meie saime kutse tervele perele. Pidime jõudma peale tööd tipptunnil läbi linna Tabasallu, võtma kodust Johannesele teised riided, minema lasteaeda, võtma Johannese ja kooli jõudma kella kuueks. Seda me kahjuks ei jõudnud. Seetõttu pidime vaatama kontserti ukse all püsti seistes, kuna saal oli puupüsti rahvast täis. Kooli on ehitatud algklassidele juurdeehitus. Sel aastal õpib koolis 777 õpilast. Igal aastal tuleb lapsi juurde, aga saal on ikka sama suur ...

Leia laura ülemiselt pildilt

Igaüks üritab mingi nipiga midagigi näha:

Lasteaias oli sportlik isadepäev järgmisel õhtul.

Esimene lumi

Esimene lumi sadas siis maha 06.novembril :)
Tegelikult panin siia ka kaks ilusat pilti, aga kui õhtul koju jõudsin oli juba täiesti pime ja nendest piltidest küll midagi välja ei tulnud.
Seetõttu peab leppima infoga: esimene lumi sadas Tallinnas maha 6.novembril.
Oli väga ilus muinasjutuline ilm, sadas laia-laia lund. Nüüdseks on küll järgi paras vesi ja plöga ...
Jääme siis ootama uut lumesadu.

Ja ongi möödunud üks kuu

kus ma pole jõudnud ühtegi sissekannet teha. Elu lihtsalt on selline ettearvamatu oma vingerpussidega.

Siin siis väike ülevaade viimase kuu tegemistest:


Selle võilille leidsime Johannaga õitsemas 11.oktoobril kuuri seina äärest












Selle kuu jooksul käisime Hiiumaal kaks korda. Oh, seda lehtede hunnikut mis sai kokku riisutud ja ära veetud.


































Õnneks sattus olema ilus päikesepaisteline ilm












Minu aktiivse ämma eestvedamisel toodi meile mitu koormat lambasõnnikut. Tiit ütles oma emale et sa kiidad seda lambasitta nii nagu oleks selle ise sittund :) Aga hobusesõnnik pidi veel parem olema.
Johanna ütles: fiuh, kes neid kartuleid nüüd sööb??







Nüüd on meil ka kaks päris oma istutatud puud : õunapuu Sõstra Roosa ja ploom Oullinsi Renklood. Sellised suured kollased mahlased ploomid, just nagu minu vanaema juures olid ...


Vahepeal lõppes ka esimene kooliveerand. Johanna sai enda esimese tunnistuse, kus ilutsesid kõik viied. Laural oli küll mõni neli, aga ikka palju-palju parem tunnistus kui minul viiendas klassis. See-eest olid tal muusikakooli tunnistusel kõik viied :) Väga tublid tüdrukud!
Kuna vanaema (minu ema siis) on järjekordselt töötu pensionär siis veetsid tüdrukud peaaegu terve koolivaheaja vanaema juures Lasnamäel. Eksootika missugune :)



Iga veerandi lõpus on muusikakoolis ka hindele esinemine. Fotoaparaat on ikka see sama nii et paremat kvaliteeti pole siit oodata ...











Laura esineb koos Viivikaga.












Jätkus ka hoidiste tegemine. Praegu on kõrvitsa aeg.
Endal mul kõrvits kasvama ei läinud, aga salakavalalt oli veerenud meile töötuppa kaks väga suurt kõrvitsat.











Niipalju sai siis veerandist kõrvitsast.