Viimane tööpäev

Reedel oli mul viimane tööpäev enne puhkust. Ja kuna plaanin paariks aastaks aja maha võtta ja ilmselt (kunagi muidugi ei tea...) sinna enam tagasi tööle ei lähe, jätsin hüvasti oma armsa võtmehoidja oranzi kutsuga mis on mind truult teeninud üle kümne aasta, ja mille sain kingiks lapsepõlvesõbrannalt, väga armsalt inimeselt.

Postkast

Nüüd võime ennast täieõiguslikeks Luige tänava elanikeks pidada, sest lõpuks saime ka üles oma postkasti mis toanurgas peaaegu kaks aastat ootas. Postkontorit sai ka teavitatud et võib meile nüüd posti tuua ja juba olemegi saanud ühe ajakirja ja Tiidu sünnipäevakaardi. Maakohtades pannakse tihtipeale postkastid tee otsa või tänava nurka kõik kokku. Ma ei teagi miks, äkki postiljonide jalavaeva vähendamiseks. Nüüd peame meie ka ikka mitukümmend meetrit käima postkastini. Aga kuna siiakanti jõuab post nagunii alles lõunaks, kuna meri ju ikkagi vahel, siis polegi vahet kus see postkast asub, hommikumantlis ikka posti võtma minna ei õnnestu. Vist.

Sinimustvalge

Meil on lipumast, aga meil ei olnud lippu. Nüüd tänu nutikatele kinkijatele sai Tiit omale ümmarguseks sünnipäevaks lipu. Natuke nuputamist ja lipp saigi üles.

Uue elu algus.

Nüüd see siis on käes. Me oleme peaaegu ära kolinud. St. lapsed on kolitud, koos nende riiete asjade, mööbli ja kassiga. Jäänud on veel kööginõud ja meie riided. Neidki pakin juba usinalt. Kummaline tunne on. Ma ju tahtsin ja ootasin seda aega kaks aastat. Nüüd on väga imelik minna pooltühja kajavasse korterisse. Tiit on ka puhkusel. Olengi praegu üksi. Kõndisin täna hommikuvaikuses läbi Tabasalu hambaarsti juurde et veel viimast korda oma hambaarstil hambad üle lasta vaadata. Siis hakkas kuidagi kahju. Tabasalu ju ka ikka arenenud. Uus toidupood, kergliiklustee ehitatakse linna välja. Aga samas ma ju nii ootan seda kolimist. Ühelt poolt kahju, teiselt poolt, saaks juba minema. Kahju lastest et nende sõbrad maha jäävad, kahju endast, sest mul ka ju väga häid tuttavaid tekkinud. Samas ma ei koli ju ookeani taha. Pisikese mere taha vaid :)
Aga hea on se et kõik lubavad külla tulla. Vähemalt lubavad. Tiidu sõbrad on meil muide kahe aasta jooksul Hiiumaal rohkem külas käinud kui 8 aasta jooksul korteris. Mis seal korteris ikka teha? Aga Hiiumaa on veel paljude jaoks eksootika, praamisõit ja puha.
Homme hommikul istun Hiiumaa bussile ja lähen vaatan oma lapsed üle. Johannest pole 3 nädalat näinud, tüdrukuid 2.
Peale Hiiumaal käiku on mul vaja veel viis päeva tööl käia, siis hakkab puhkus. Veidi pikem puhkus...

Jõulukaktus juulikuus

Minu jõulukaktus köögiaknal otsisustas juulis veelkord õitsema hakata. Ta õitses korralikult ja jõulude paiku.

Jaanituli pildis

Siin ka mõned pildid Silveri Gümnaasiumi lõpuaktuselt: