13 detsember 2019

Seenel

 Sel aastal käisime päris mitu korda seenel. Pildid on erinevatest seenelkäikudest



 Kaibaldi liivik. Kõrb keset Hiiumaad

Kaibaldi nõmmele niisama lihtsalt ligi ei saa. Esmalt tuleb maha pöörata Kärdla-Kõrgessaare maanteelt, logistada tükk maad mööda metsateid ning takkatipuks võtta ette jalgsirännak läbi tolmuselt palava männimetsa. Kuni viimaks hakkab puude vahelt paistma lagedam ala.
Kaibaldi nõmme ümbritseb nõiduslik aura.
Männikust välja astudes ning esimesi samme peeneteralisel liival astudes tajud, otsekui oleks aeg seal seisma jäänud.
Ei puhu tuuleiiligi ning päikesepeegeldus liivalt kütab keha kuumaks. Palavusest virvendav õhk, sammude kriuksatused liival, müstilised vaated - kõik meenutab pigem muinasjutufilmi kui päriselu.
Võib-olla peitub Kaibaldi nõiduslikkuse saladus asjaolus, et just sealkandis põletati teadaolevalt viimane Hiiumaa nõid. Ning nõia maagiline jõud laotub nüüd kõigile Kaibaldi sattujatele.
Nõmm ehk liivik tekkis Kaibaldi tegelikult küll mõnevõrra hiljem.
Sõdade ajal põles piirkonnas korduvalt mets maha, nõukogude ajal kasutati seda ala tankodroomina (mis omakorda põhjustas uusi põlenguid) - ja nii moodustuski kesk männimetsasid hiiglaslik liivaväli, mis kõrgemalt vaadates poolkuud meenutab. Või teatud nurga alt ka kassi kujutisena tundub - kassid aga olid ju teadaolevalt nõidade sagedased seltsilised.
Et Kaibaldist edasi pikalt vaid sood ja rabad laiuvad, siis on sealne loodus puutumatu ning võimalus metsloomi kohata väga suur. Mingil kummalisel kombel tunduvad metsloomad aga liivikut ennast vältivat - kõndisime palju kõndisime mööda liiva, aga loomade tegutsemisjälgi küll silma ei hakanud.
Selle eest torkasid silma arvukad sipelgalõvide lehtrid - kui ettevaatamatu sipelgas taolisesse väljapääsmatusse lehtrisse vajub, siis pistab allotsas liiva sisse peitunud sipelgalõvi ta üsna pea nahka.
Inimestele leidub Kaibaldi ümbruses nahka pistmiseks meeletutes kogustes metsamarju ning seeni - vaid paar sammu männimetsa all sammudes jääb juba silma nii mustikaid kui kukeseeni.
Artiklist https://www.ohtuleht.ee/588570/avasta-eestimaad-eesti-suurimat-ja-noiduslikku-liivakut-teavad-vahesed

 Emme see on nii äge puu, tee minust pilti


 See on ka äge puu :)


Käisime ka enda maja taga seenel :)



Kassaris, mere ääres, hobuste karjakoplis,





Seente marineerimine on meil Tiidu teema. Minu polest võivad seened täitsa olemata olla. Kuigi metsas jalutan  ilusa ilmaga päris hea meelega.
Sel aastal saime päris mitu purki. Jagub mitmeks aastaks :D Sest ega kellelgi pole eriti meeles sahvrist seeni lauale tuua :)

11 detsember 2019

Kunstikooli õpilastööde näitus

Tihe jõuluaeg sai nüüd alguse. Eile oli õpilastööde näituse avamine, täna on Martal klassiõhtu/karneval, reedel läheb mudilaskooriga esinema Kärdlasse jõululaadale ja sama päeva õhtul Käinas huvikooli tantsuosakonna ettetantsimine. Laupäeval läheb jälle Jõululaadale aga seekord tantsima. Õhtuks on ta kutsutud sünnipäevale ja pühapäeva hommikul sõidame Tallinnasse Tiidu firma laste jõulupeole.

Mõned pildid eilselt näituselt:

 See pilt tekkis nii et kõigepealt joonistas üks lastest elevandi pimesi ja teised kõrval juhendasid. Siis lõigati pilt kuueks, iga laps sai oma jupi joonistada. Lõpuks liimiti pilt jälle kokku. Marta tehtud on keskel piklik osa.

 Marta savitöö on see sinine ja valge linnuga







Selle pildi leidsime meie Konsumi seinalt mille Marta joonistas joonistusvõistluse "Meie leib" raames

 

09 detsember 2019

Hiiumaa Eiffel (21.04.2019)

 Ühel ilusal päeval käisime Hiiumaa Eiffelis. Üliäge koht ja areneb/äieneb iga aastaga. Üks mees üksi kavandab ja ehitab.




 Testi kui loll sa oled, sisesta 5 eurot :)








 Siin saavad lapsed mööda torusid ronida ühest ehitisest teise





 Siin pidi küsimustele vastama ja õige vastusega platvormile astuma. Kui astusid valesti kukkusid võrgule



 Piletikontrolliga :)







Muuseumimaja:






Kuna Tahkuna tuletorn on seal lähedal, käisime ka korra mere ääres
 





 Mälestusmärk Estonial hukkunud lastele

 Parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal, kellest päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.
Siia Tahkuna neemele , kui õnnetuspaigale kõige ligemale pinnale, püstitati mälestusmärk ajaloolase ja kooliõpetaja Ants Rebase algatusel ning annetustest kogutud raha eest ja suures osas ühiskondlikus korras tehtud tööna hingedepäeval, 02.novembri 1995.a.
Mälestusmärk püstitatud on nii parvlaevas Estonia hukkunud laste mälestuseks (kellest mitte ükski ei pääsenud) kui katastroofi läbi orvuks jäänute ja ka laevas olnud sündimata lastele.

Autor Mati Karmin on lahti mõtestanud mälestusmärgi mõtte järgmiselt (autori seletuskiri 10.07.1995):
Pronkskell- laeva – või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks justkui sõnumi merelt. Kella tila köie (keti) võiks jätta nii pikaks, et inimesed ka ise kella saaksid helistada.
Roostevaba ümarmaterjalist rist paistab alati hõbedase ja kargena, liikudes metallkuubi peal kergelt tänu vask (pronksi) puksidele.
Rauast raam (risttahukas) roostetab (kattub roostega) üsna kiiresti (võib ka avamise ajaks ühtlaselt roostetada lasta) ja on sisuliselt merega väga sobiv- see oleks inimprodukti- raua- loomulik seisund meres. Ka laevavrakid roostetavad ...
Graniidist alus, mis on kreenis rohkem laevahuku poole, aga ka kalda suhtes. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki.
Kivikangur, mis ümbritseb monumenti, sidudes kivialust harmooniliselt ümbrusega. Samuti annaks see inimestele kella helistamise kõrval võimaluse tuua ise kivi kangrusse ning seeläbi suhelda monumendiga.
.  /lühendatult www.hiiuvald.ee/











 Leidsin ka ühe pildi 7 aastat tagasi alustatud, vahepeal pikalt seisnud, nüüd valmis saanud Haapsalu rätist