Johannaga
See kõik tuli nii äkki ja ootamatult, vaid 5-6 nädalat peale karmi diagnoosi. See oli väga kurb nädal, ma polegi enne matnud nii lähedast inimest .... ja nii noort. Ta oli just jäänud pensionile. Nii ootas pensioni, just nüüd oleks saanud hakata elu nautima pikalt ehitatud majas. Pension pole küll suur, aga nad on vähesega harjunud, ise kõik ehitanud, meisterdanud, kasvatanud, küpsetanud.
Me olime väga lähedased, hoolisime teineteisest palju. Me ei kohtunud küll tihti, aga käisime sealt läbi igal võimalusel. Õnneks jõudsime talle külla ka augustis ja sõime Tädi Liia küpsetatud suvikõrvitsapirukat.
Mul on nii kahju tema lastest ja lastelastest kellele ta oli suurepärane ema ja vanaema. Tema suurepärane abikaasa peab nüüd nende koos ehitatud elus üksi edasi minema ...
Armas tädi Liia, ma mõtlen sinu peale iga päev kui kõnnin sinu kootud kaltsuvaipadel, kui kasutan sinu õmmeldud pajalappe. Sinu õmmeldud kuus lapitekki lastele on ilusasti ära pandud ja jäävad mälestuseks igavesti.
Johanna ja Laura saavad valida pajalappe. Nad istuvad vastavalminud Johanna lapitekil, mis on küll tagumise poolega pildile jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar