Kuna Johannes läks kaitseväkke 18. oktoobril, tegime koos ühe ühise pizzasöömise.
Oi kuidas ma ootan köögiremonti ...
Ja jätkasime jälle sealt kus viimati pooleli jäi :) Tegelikult ajanappuse tõttu pidime eelmisel korral ootamatult pooleli jätma. Kuna sel korral saime minna bussiga Kärdlasse siis alustasime sealt kust bussiga minnes oli kõige mugavam. Selle ligi kilomeetrise jupi mis vahele jäi teeme teinekord järgi. Kõige keerukam nende matkade juures (peale selle et päev peab kõigile kolmele korraga sobima) on see et keegi peab meid viima alguspunkti ja tulema järgi lõpppunkti. Ja vahemaad Käinaga hetkel aina suurenevad.
Lõuna mere ääres.
Sinine täpike näitab hetke asukohta
Neid valge-rohelisi matkatee märke on väga põnev metsas otsida ja mööda neid matkata. Võib küll ka matkata nina telefonis ja kaarti jälgida, aga tee on päris hästi märgistatud et telefon on vaid aeg-ajalt abiks ja kontrolliks et oleme ikka õigel teel.
Seekordne lõik oli imeline mööda rannikut ja põlismetsa.
