Nüüd see siis on käes. Me oleme peaaegu ära kolinud. St. lapsed on kolitud, koos nende riiete asjade, mööbli ja kassiga. Jäänud on veel kööginõud ja meie riided. Neidki pakin juba usinalt. Kummaline tunne on. Ma ju tahtsin ja ootasin seda aega kaks aastat. Nüüd on väga imelik minna pooltühja kajavasse korterisse. Tiit on ka puhkusel. Olengi praegu üksi. Kõndisin täna hommikuvaikuses läbi Tabasalu hambaarsti juurde et veel viimast korda oma hambaarstil hambad üle lasta vaadata. Siis hakkas kuidagi kahju. Tabasalu ju ka ikka arenenud. Uus toidupood, kergliiklustee ehitatakse linna välja. Aga samas ma ju nii ootan seda kolimist. Ühelt poolt kahju, teiselt poolt, saaks juba minema. Kahju lastest et nende sõbrad maha jäävad, kahju endast, sest mul ka ju väga häid tuttavaid tekkinud. Samas ma ei koli ju ookeani taha. Pisikese mere taha vaid :)
Aga hea on se et kõik lubavad külla tulla. Vähemalt lubavad. Tiidu sõbrad on meil muide kahe aasta jooksul Hiiumaal rohkem külas käinud kui 8 aasta jooksul korteris. Mis seal korteris ikka teha? Aga Hiiumaa on veel paljude jaoks eksootika, praamisõit ja puha.
Homme hommikul istun Hiiumaa bussile ja lähen vaatan oma lapsed üle. Johannest pole 3 nädalat näinud, tüdrukuid 2.
Peale Hiiumaal käiku on mul vaja veel viis päeva tööl käia, siis hakkab puhkus. Veidi pikem puhkus...
2 kommentaari:
:) Jõudu ja jaksu.
Eks iga muutus elus- seda ju ka kolimine on- teeb meele veidi härdaks. Ja ehk jõuame meiegi ühel heal päeval teile külla :)
Jääme ootama :)
Postita kommentaar