Kuna me käisime seal suhteliselt harva ja nüüd olin sunnitud seal olema kaks nädalat oli ikka väga võõras tunne küll. Mingit nostalgiat küll polnud. Kõik oli nii võõras ja imelik. Pidin pingsalt meenutama ja kogu aeg selle peale mõtlema et mõni koht tuttav tunduks. Asi ilmselt ka selles et palju on muutunud, puud-põõsad on suureks kasvanud, maju on remonditud, osa majad näevad välja väga jubedad oma erinevate rõduakendega. Nagu lipp lipi peal lapp lapi peal. Siin siis mõned vaated neljanda korruse aknast. Kased maja ees on kasvanud nii suureks et parklat ei näegi. Peale teist ööd oli meie autol ära varastatud eest Fordi märk ... Lasteaed mis on maja ees ja kus sai tihti mängimas käidud ei paista enam üldse aknast.
Maja taha pandi parajasti asfalti kui me seal olime
Ainus meelelahutus lastel oli teleka vaatamine
Ja venelased... ma ei mäleta et seal oleks olnud enne nii palju venelasi, või ei saanud aru... Eesti keelt kuulsin esimest korda kolmandal päeval ja seda ka bussis. Kõik lastega jalutavad emad, koertega jalutavad mutid, poemüüjad, muud teenindajad, kõik olid venelased. Ja Tallinn. Meil oli palju käike linna, arstide juurde, kooliasju osta jne. Oh, kuidas ma lõpuks tahtsin sealt linnast ära ja kui õige tundus sel hetkel Hiiumaale kolimise otsus :)
2 kommentaari:
Me soitsime ka autoga suvel majast mooda ja puud on jah vaga pikkadeks kasvanud. Mul ei olnud eriti mingit tunnet sealt niimoodi mooda soites aga ma arvan et kui ma oleks eal natukene elada saanud siis oleks taiesti teine asi olnud. Ei oska oeldagi kas hea voi halb tunne....
Ja see meie majagi- sealgi enamuses venelased. Tavaliselt kui Tallinna läheme, siis heal juhul ööbime seal. Ja autot ei tasu maja ette jätta. Meil see alati valvega parklas, mis ei ole ju sealt kaugel.
Nüüd isegi väiksemas ja vaiksemas kohas elades tundub Tallinn kuidagi närvilise ja stressirohke paigana kus kaua olla ei tahaks :)
Postita kommentaar