Olen viivitanud selle postitusega, sest ei suuda siiani uskuda et see on tõsi. Alguses olid loomulikult kõhklused ja kahtlused, aga nüüd, olgugi et igal pühapäevaõhtul peame jälle issi ära saatma, olen aru saanud et laste jaoks on see ainuõige valik.
See arusaamine tekkis natuke ka sel päeval kui käisime juunis lapsi kooli kirja panemas. Milline soe vastuvõtt. Mitte suhtumine et mida te siia trügite... Lastel oli ju kõige suurem hirm uue kooli ees. Ja see hirm kandus ka minusse. Aga peale seda 7.juunit rahunesid ka lapsed maha. Johanna suurim hirm oli et ta ei tea kuhu ta uues koolis minema peab, kus on WC, söökla jne. Kohe sel samal päeval saime põhjaliku kooli tutvustuse. Väiksemad nägid ka ära oma õpetajad. Kõrvalklassist tuli kiiruga välja õpetaja kes oli kuulnud koridoris meie jutuajamist: kus on kuuenda klassi õpilane, mina olen ajalooõpetaja ja siis tutvustas ennast Laurale. Vahepeal oli ka direktor oma kabinetti jõudnud ja kui sealt möödusime siis tuli ta kiiruga välja ennast tutvustama ja ütles et ma kuulsin jah et üks tore perekond tuleb meie kooli :)
See arusaamine tekkis natuke ka sel päeval kui käisime juunis lapsi kooli kirja panemas. Milline soe vastuvõtt. Mitte suhtumine et mida te siia trügite... Lastel oli ju kõige suurem hirm uue kooli ees. Ja see hirm kandus ka minusse. Aga peale seda 7.juunit rahunesid ka lapsed maha. Johanna suurim hirm oli et ta ei tea kuhu ta uues koolis minema peab, kus on WC, söökla jne. Kohe sel samal päeval saime põhjaliku kooli tutvustuse. Väiksemad nägid ka ära oma õpetajad. Kõrvalklassist tuli kiiruga välja õpetaja kes oli kuulnud koridoris meie jutuajamist: kus on kuuenda klassi õpilane, mina olen ajalooõpetaja ja siis tutvustas ennast Laurale. Vahepeal oli ka direktor oma kabinetti jõudnud ja kui sealt möödusime siis tuli ta kiiruga välja ennast tutvustama ja ütles et ma kuulsin jah et üks tore perekond tuleb meie kooli :)
See siis esimene mulje. Aga esimene september oli ikkagi kaugel ees ...
1. September oli nagu Eestis ikka kombeks. Pidulik aktus, esinemised, kõned, lilled ja esiplaanil 1.klassi õpilased. See on nende päev. Kool on parajalt suur. Aktus oli kõigil ühine, kõik kooli õpilased, õpetajad ja 1.klassi laste vanemad mahtusid saali korraga ära. Tabasalu koolis pidid osad vanemad jääma saali ukse taha... ja sel aastal on seal veel rohkem 1.klassi õpilasi - 5 paralleeli, Käina koolis on 21 1.klassi õpilast.
Eks see 2.september tekitas kõige suuremat ärevust meile kõigile. Siis ju hakkab kõik tegelikult ka pihta ja ilma emme-issita. Aga närveerimine oli asjatu. Väikesed lapsed on väikesed lapsed, seal kordineerib kõike nagunii õpetaja, aga kuidas Laura vastu võetakse? 2.septembri hommikul oli Laura juurde tulnud üks klassiõde ja küsinud et kas sa tahad ma juhatan sind vene keele klassi... Johanna õpetaja pani tema klassikaaslastele üheks päevaks nimesildid rinda ja palub aeg-ajalt Johannal vihikuid laiali jagada et tal nimed kergemini meelde jääksid. No Johannes ei tea kindlasti poolte oma klassikaaslaste nimesid siiani aga tema on ka Johannes :)
Ühesõnaga meie lapsed võeti kooli vastu väga-väga hästi. Neil on kõigil hunnik sõpru kellel käiakse külas ja kes ka meil külas käivad. Lapsed on siin kuidagi teistmoodi. Siin pole enamusel kalleid vidinaid ja riideid. Kõik kannavad rõõmsalt kooli vesti ja polegi vaja igal hommikul uusi uhkemaid riideid kapist otsida.
Kui Tabasalu koolis ei tahtnud Johanna peale tunde millegiga tegeleda, siis siin käib ta vabatahtlikult ja omaalgatuslikult mudilaskooris, ujumistrennis ja nüüd läks ka kunstiringi.
Laura käib peale muusikakooli (seda on tal 3 pikka õhtut nädalas) näiteringis, tütarlaste kooris ja korra leidis isegi aega Kärdlas ratsutamas käia. Peale selle muidugi ka koolitööd mida pole sugugi vähe 6.klassis.
Siin mõned pildid kooliteest:
Rattapark kooli ees:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar