Hiiumaa Eiffel (21.04.2019)

 Ühel ilusal päeval käisime Hiiumaa Eiffelis. Üliäge koht ja areneb/äieneb iga aastaga. Üks mees üksi kavandab ja ehitab.

 Testi kui loll sa oled, sisesta 5 eurot :)

 Siin saavad lapsed mööda torusid ronida ühest ehitisest teise

 Siin pidi küsimustele vastama ja õige vastusega platvormile astuma. Kui astusid valesti kukkusid võrgule

 Piletikontrolliga :)

Muuseumimaja:

Kuna Tahkuna tuletorn on seal lähedal, käisime ka korra mere ääres
 

 Mälestusmärk Estonial hukkunud lastele

 Parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal, kellest päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.

Siia Tahkuna neemele , kui õnnetuspaigale kõige ligemale pinnale, püstitati mälestusmärk ajaloolase ja kooliõpetaja Ants Rebase algatusel ning annetustest kogutud raha eest ja suures osas ühiskondlikus korras tehtud tööna hingedepäeval, 02.novembri 1995.a.
Mälestusmärk püstitatud on nii parvlaevas Estonia hukkunud laste mälestuseks (kellest mitte ükski ei pääsenud) kui katastroofi läbi orvuks jäänute ja ka laevas olnud sündimata lastele.

Autor Mati Karmin on lahti mõtestanud mälestusmärgi mõtte järgmiselt (autori seletuskiri 10.07.1995):

Pronkskell- laeva – või hingekell, mis väga tugeva tormiga ise helisema hakkab. Koos oma ristikujulise pendliga rajus liikudes tooks justkui sõnumi merelt. Kella tila köie (keti) võiks jätta nii pikaks, et inimesed ka ise kella saaksid helistada.

Roostevaba ümarmaterjalist rist paistab alati hõbedase ja kargena, liikudes metallkuubi peal kergelt tänu vask (pronksi) puksidele.

Rauast raam (risttahukas) roostetab (kattub roostega) üsna kiiresti (võib ka avamise ajaks ühtlaselt roostetada lasta) ja on sisuliselt merega väga sobiv- see oleks inimprodukti- raua- loomulik seisund meres. Ka laevavrakid roostetavad ...

Graniidist alus, mis on kreenis rohkem laevahuku poole, aga ka kalda suhtes. Monumendi kalle mõjub visuaalselt emotsionaalselt ja peaks meenutama ka hukkunud laeva viimaseid hetki.

Kivikangur, mis ümbritseb monumenti, sidudes kivialust harmooniliselt ümbrusega. Samuti annaks see inimestele kella helistamise kõrval võimaluse tuua ise kivi kangrusse ning seeläbi suhelda monumendiga.

.  /lühendatult www.hiiuvald.ee/

 Leidsin ka ühe pildi 7 aastat tagasi alustatud, vahepeal pikalt seisnud, nüüd valmis saanud Haapsalu rätist

Lapsed kooli!

 Nüüd tagasi augusti viimaselele päevale.

 Johanna sai viimasel tööpäeval tööandjalt lille ja kommikarbi

Laupäeval peale minu tööpäeva istusime autosse  ja suundusime kõigepealt Pürksi et Johanna ära viia

 Johanna pakkis kaktused ka ühikasse kaasa

Pürksist suundusime otse Tartusse, sest järgmise päeva ennelõunal oli Nõo Reaalgümnaasiumis Johannesel avaaktus

 vahepeatus bensiinijaamas

 kuskil Põltsamaa kandis

Tartusse jõudsime täitsa pimedas. Käisime korra Laural külas ja suundusime hostelisse magama

Hommikul veetsime aega Lõunakeskuses

Pühapäeva õhtul jõudsime Rohuküla sadamasse, kus meie Martaga jäime praami ootama ja Tiit sõitis Tallinnasse et järgmisel hommikul tööl olla.

 Heltermaal ootas mind ämblikuvõrkudes auto

Esmaspäeva hommikul algas Marta teine kooliaasta

Hüvasti, tädi Liia!

Johannaga

Laupäeval käisin ära saaatmas oma armsat tädi Liiat ... 
See kõik tuli nii äkki ja ootamatult, vaid 5-6 nädalat peale karmi diagnoosi. See oli väga kurb nädal, ma polegi enne matnud nii lähedast inimest .... ja nii noort. Ta oli just jäänud pensionile. Nii ootas pensioni, just nüüd oleks saanud hakata elu nautima pikalt ehitatud majas. Pension pole küll suur, aga nad on vähesega harjunud, ise kõik ehitanud, meisterdanud, kasvatanud, küpsetanud.
Me olime väga lähedased, hoolisime teineteisest palju. Me ei kohtunud küll tihti, aga käisime sealt läbi igal võimalusel. Õnneks jõudsime talle külla ka augustis ja sõime Tädi Liia küpsetatud suvikõrvitsapirukat. 
Mul on nii kahju tema lastest ja lastelastest kellele ta oli suurepärane ema ja vanaema. Tema suurepärane abikaasa peab nüüd nende koos ehitatud elus üksi edasi minema ...

Armas tädi Liia, ma mõtlen sinu peale iga päev kui kõnnin sinu kootud kaltsuvaipadel, kui kasutan sinu õmmeldud pajalappe. Sinu õmmeldud kuus lapitekki lastele on ilusasti ära pandud ja jäävad mälestuseks igavesti. 

 Johanna ja Laura saavad valida pajalappe. Nad istuvad vastavalminud Johanna lapitekil, mis on küll tagumise poolega pildile jäänud.