Kolm on seltskond

Eesti Vabariigi seaduste järgi on meil paljulapseline pere. Endale küll nii palju ei tundu. Mis see kolm siis ära ei ole. Kui 26-aastaselt Laura sünnitasin ei osanud ma eales arvata et 31-selt on mul juba kolm last. Nii polnud planeeritud. Aga millal ikka kõik nii läheb nagu planeerid.

Õnneks on kõik lapsed rahulikud tited olnud, ei mäleta et oleksid gaasid vaevanud ja magasid nad ka kolmekuusest alates öö läbi. Eks raske ikka alguses oli kui tuleb uus titt majja ja tema vanem õde on vaid aasta neljakuune, just käima õppinud ... Aga midagi ületamatut ka polnud. Johannes oli vana rahu ise. On siiani. No nüüd tegelikult hakkab juba poisilikumaks muutuma. Mitte et ta enne tüdrukulik oleks olnud. Mänguasjad peavad tal ikka karmid olema ja kurja näoga. Mida jubedam seda parem :) Aga siiani kutsutakse teda lasteaias Jussikeseks sellise malbe ja vaikse oleku tõttu. Ükspäev viskas üks teise rühma poiss Johannesele pori näkku, see teine kasvataja oli shokis, viskas Jussikesele kes ei tee kärbsele ka liiga ... Aga ükspäev saadeti ta kunstitunnist ära kuna poksis ühe teise poisiga ja ei allunud keelule. Hääl hakkab tal ka tõusma, nii et ei ole ta enam nii vaikne ega malbe midagi.
Johannaga on hoopis teine teema. Me ei tea kellesse see laps on. Juttude järgi tädisse. Kui Johhannale midagi ei meeldi, siis talle EI MEELDI. Temaga läbirääkimisi pidada - väga keeruline. Vahepeal tundus et ta hakkab sellest välja kasvama. Asjatu lootus. Aga tal on iseloomu. Tundub et kui tema midagi pähe võtab, siis ta selle ka läbi viib. Kasvataja küsis ükspäev et kuidas sa Johannaga hakkama saad. Saan. Vahel paremini, vahel halvemini. Kakleme ka. Kord juhtusin pealt kuulama Johannese-Johanna jutuajamist. Johannes tahtis midagi Johanna käest. Vot see on kui kohe üles ei kirjuta. Johannes ütles et saab siis kui Johanna temaga mängib. Johanna oli nõus. Johannes nõudis kirjalikku kinnitust. Johanna kirjutas. Johannes vaatas, luges ja ütles et kirjuta see ka et sa mind enam ei löö. Appi, mõtlesin. No kui Johanna vihastab võib ta ikka väga ägedaks minna. Seda on kosta üle korteri. Teiselt poolt jälle kui Johannal on hea tuju on ta super laps, sõbralik, abivalmis. Õnneks on seda teist poolt ikka rohkem :) Kooliga on ka raskusi. Me õpime iga õhtu pikalt, pikalt. Kõigepealt pean teda veenma õppima, sest temal on ju suva. Ja et ta ikka jutu mitu korda läbi loeks on vaja väga tugevat veenmist. No siiani on tal hinded väga head. Ühel hetkel peab ta ikkagi ise õppima hakkama ja ise aru saama, et seda on tal vaja. Ükspäev ta sai kolm nelja, aga ta oli õhtul tige, õpetaja pani üksi nii rasket tööd tegema. Arvasin et äkki need neljad mõjusid, tundub et mitte. Vaatame mis tulevik toob.
Laura on küll väga tubli. Ta õpib hästi, jõuab palju, hoiab väiksemaid.. eks norida annab loomulikult iga asja juures. Aga üldkokkuvõttes on ta ikkagi väga tubli. Juba põhikool võtab pool päevast, siis muusikakooli erinevad tunnid (solfeedzo, muusikalugu, laulukoor, kannel, klaver, kandlering) ja õhtul jälle õppimine. Laura on ka iseloomult vaikne, malbe ja ei oska kukerpalli teha - täiesti minusse :) Mõistuse poolest ississe. Sest Laural siiani viied, no mõni neli eksib ära. Mina viiendas klassis võitlesin ikka kolmedega.
Ühesõnaga pole kolm üldse palju. Kui üks on puudu, olgugi kui see on Laura kes nagunii istub vaikselt omaette, on ikka väga imelik. Nagu midagi väga suurt oleks puudu.
Kõik need kolm on täiesti erinevad isiksused ja väga huvitav on nende arengut jälgida. Huvitav küll milline neljas tuleks ...