Johanna unistus

Johanna rääkis juba mitu aastat tagasi et soovib minna Lõuna-Koreasse vahetusaastale. Minu esimene vastus oli kindlasti EI. Üheks põhjuseks muidugi 9000€ hind + viisakulud, taskuraha jne.

Kuna ta soov ikkagi ei vaibunud, andsin alla lubades et kui raha kokku saab siis võib minna. Ta siis saatis sadu e-kirju firmadele, tegi Facebooki postituse ja kogus kenakese summa aga enamus osa rahast tuli siiski tema kogutud rahast, suvega teenitud rahast ja vanaema rahast :) Täisealiseks saades sai ta ka kätte kogumiskindlustuse raha, mis jäi siis taskurahaks.

Algselt pidi lend toimuma veebruari lõpus. Eestis siis oli vaid mõni üksik nakatunu aga Koreas oli suur puhang mis sai alguse Daegus mingil usuüritusel. Daegu on just linn kuhu Johanna minema pidi. Reis tühistati nädal enne väljalendu.

Vahendusfirma otsustas reisi edasi lükata algselt siis aprillikuusse. Ma igapäevselt jälgisin koroonainfot ja vedasin graafikuid :)

Tegelikult oligi Johanna vanuse tõttu viimane piir veebruaris ära lennata. Aga seoses olukorraga vanus enam hetkel ei loe.

Ja nüüd umbes poolteist kuud tagasi tuli info et uus lend on 18.augustil. Praegu on ka Koreas nakatunute arv tõusmas ja ma nii lootsin et ta saab vähemalt enne ära lennata kui asi jälle hulluks läheb. Loodame et koole kinni ei panda, sest ta läks ju sinna õppima. Temaga koos läks veel 2 eesti tüdrukut. Muidu pidi neid lendama sinna 7, aga 4 loobus.

Ühel reedel tuli info et viisa jaoks on vaja perearsti tõendit et ei esine koroonasümptomeid või negatiivse testi sertifikaati. Reedel ei õnnestunud enam perearsti kätte saada. Helistasin esmaspäeval kõnetunni ajal ja perearst ütles et sellist tõendit pole olemas ja kuidas ta saab üldse oma allkirjaga kinnitada et pole sümptomeid. Sain siis vähemalt saatekirja testimiseks. Õige pea helistatigi testimiskeskusest, uurit kus Johanna elab ja öeldi et Kärdla haiglast helistatakse. Jäime siis kõnet ootama, kell oli juba pool kuus õhtul ja ei mingit kõnet. Paberit oli vaja kolmapäevaks et see koos viisapaberitega Soome saatkonda saata. Testi tegemiseks kulub ööpäev. Helistasin siis õhtul Tallinnasse Synlabi et panna teisipäevaks aeg. Ja kõik ajad olid täis !!! Seletasin oma mure ära ja õnneks oli arusaaja inimene ja pressis Johanna kuhugi vahele. Ajad olid niigi 5 minutilise intervalliga. Tiit sai siis kolmapäeva hommikul paberi kätte. Kolmapäeva hommikul helistatigi Kärdla haiglast :) Ma saan ka aru et Hiiumaal pole igapäevaselt nii palju testi andjaid ja nad ei hakka igaks päevaks testimiseks ruume valmis sättima. Oi kui närviline esmaspäev oli ...

Sõitsime koos juba päev enne lendu Tallinnasse. Käisime natuke linna peal ja ma jätsin Johannaga headaega, läksin hambaarstile ja õhtul sõitsin bussiga koju. Lennujaama läks teda saatma Tiit, Marta ja vanaema kes tuli ekstra Saaremaalt. Ma oleksin lennujaamas ennast kindlasti lolliks nutnud :)

Suur kergendus oli piltidelt näha et Johannat olid ka tema sõbrannad saatma läinud ja Johanna tuli oli kohe palju parem.

Hetkeks on ta rõõmsalt kohal, peale 9 tunnist lendu Soomest + 6 tundi bussisõitu Koreas, oma karantiinikorteris kus ta peab veetma 14 päeva. Karantiinis olemise eest pidi ta maksma lisaks veel 1100€, osa kulust kannab vahendusfirma. Selle eest on neil üüritud korterid, tuuakse 3x päevas süüa ja on korraldatud keeleõppe või mingid tunnid. Eks näis kuidas see siis toimuma hakkab. 

Pildid pole just kõige paremad :)

Terve õhtu jälgisin flightradarist Johanna lendu :)

Lõpuks väsisin ära aga kui Johanna sõnumi saatis et on Koreas, olin täitsa ärkvel :)

Ja hommikul saatis vahendusfirma esindaja pildi:

Nii hea meel on oma last näha kohal ja sära silmis :)

Johanna saadetud pildid:

tänavatoit mis neile tee peal anti