Teise päeva hommik algas väikese autoabiga.
Et meie reis sattus Avatud Talude Päevade ajale, külastasime kõigepealt kahte talu mis jäid meie ööbimiskoha ligidale.
Esimene oli eesti suurim kitsefarm - Andri Peedo Talu
Teine oli Nopri Talu, mida teab küll vist iga eestlane.
Nopri talus korraldati ka ekskursioone juustutsehhi, aga me vaatasime vaid veidi ringi, tegime ostud talupoes ja suundusime Suure Munamäe vaatetorni poole.
Suure Munamäe juures olevas söögikohas olid meie jaoks liiga kallid hinnad (12€ praad) seega suundusime edasi Rõuge poole lootes seal süüa. Aga Rõuges, vaatamata sellele et seal on nii suur ja tuntud atraktsioon, pole peale ühe väikese kiirsöögi koha ühtegi söögikohta.
Seega olime sunnitud ostma poest pirukaid ja neid poe nurga peal sööma. Lähimad söögikohad asusid 10-15km kaugusel.
Käisime siin ka kevadel aga torni ei roninud, vaid matkasime rohkem Ööbikuorus. Seekord võtsime sihiks just torni. Üles ronisime siiski vaid meie Martaga kahekesi ja vaid Marta üksi täiesti tippu. Ma jäin teda ootama vahepealsele vaateplatvormile kus kõikus nii hullusti et igasugune edasi ronimise isu kadus ära. Aga täiesti üleval polevat üldse kõikunud.
Info siit
2 kommentaari:
Rõuges saab süüa Kunstikuuris, Saarsilla kohvikus ja Ööbikuoru villas. Perepood vist pakub ka burksi vms. Aga olen nõus, et kuna Saarsilla, mis on parim, on aegajalt kinni ja Kunstikuuris on menüü väike, Ööbikuoru on restoran ja kallivõitu, siis võiks olla veel mõni söömise koht! Muidu peab tõesti pirukaga läbi ajama, aga see Coop on seal nagu... siinmail 20 aastat tagasi :).
Suur tänu info eest. Saarsilla kohvik oli reserveeritud. Perepoes me ei käinud, arvasime et lihtsalt mingi pood. Coop oli jah ... ja seal oli tohutult rahvast nii et terve pood oli järjekorda täis :) kassapidajad olid tublid :) Kunstikuuri ei märganud, üks väike kiirtoidukoht oli tee ääres. Meid see kuidagi sisse astuma ei kutsunud.
Ilmselt vist autokaravanide kokkutuleku pärast oli seal tohutult rahvast.
Postita kommentaar